Ajalugu

Pärast regulaarse rongiliikluse algust 1870. aastal Eestis valminud esimesel raudteeliinil oli reisijate vedu „aurumassinatega” siinsetel raudteedel ainuvalitsejaks veidi enam kui pool sajandit. Tõsi, juba 19. sajandi lõpus oli Tallinna-Nõmme liinil katsetatud esimesi iseliikuvaid kahekorruselisi vaguneid, kuid needki töötasid auru jõul. Eesti Vabadussõjas edukalt iseseisvuse kaitsmise järel hakati aga noore vabariigi riigiraudteedel otsima auruveduritele ning kulukale ja lähiliikluses kohmakale auruveole esimesi alternatiive. 1920. aastal kõneldi võimalusest elektrifitseerida Tallinna-Narva liin seoses plaanidega rajada Narva hüdroelektrijaam. Eesti raudteede tegelik motoriseerimine algas siiski hoopis vabariigi pealinna tagasihoidliku, ent väga olulise lähiliini elektrifitseerimisega. Nii olid just elektrirongid esimesteks mootorrongid, mis Eestis kõrvuti aururongidega sõitma hakkasid. Elektrirongiliiklus algas Eestis varem kui naaberriikides Venemaal (1929) ja Lätis (1951). Elektrivedu on Eestis rakendatud vaid reisiliikluses, ehkki tööstusraudtee lõikudel on siin väikesed elektrivedurid aastakümneid vedanud ka kaubalaste. Alljärgnevalt mõningaid teetähiseid ja sündmusi elektriraudtee tekke- ja arenguloos Eestis:

1922–1923 – Tallinnast 57 km kaugusel Sooniste (hiljem Turba) raudteejaama lähedal ehitati valmis Ellamaa elektrijaam, mis hakkas turbaküttest saadava elektriga varustama teiste Tallinna-Haapsalu liini raudteeobjektide kõrval ka elektriraudteed, elektrijaam väljastas Tallinna vahelduvvoolu pingega 35 kV

märts 1923 – riigikogu eraldas riigiraudteele Tallinna-Pääsküla liini elektrifitseerimiseks 34 miljonit marka, millele anti hiljem lisa

mai 1923 – esitati elektrifitseerimiseks vajalikud välistellimused Saksamaa ja Rootsi ettevõtetele (MAN, Siemens-Schuckert, ASEA)

märts 1924 – Saksamaalt jõudsid kohale vajalikud osad ja seadmed ning Raudtee Peatehastes Tallinnas algas tsaariaegsete reisivagunite baasil elektrimootorvagunite M1-M3 ehitus

16. juuli 1924 – esimese valminud elektrimootorvaguni katsetamine Tallinnas Balti jaamas

19. august 1924 – Tallinna-Pääsküla raudteelõigul valminud kontaktvõrk lülitati 1200-voldise pingega alalisvoolu alla ning teedeminister Karl Kargu osavõtul toimus elektriraudteel esimene täispikk proovisõit mootorvaguniga M1

19. september 1924 – riigiraudteede ülema Villem Reinoki käskkirjaga nr 337 kehtestati esimesed elektriraudteed puudutavad määrused – Tallinna-Pääsküla elektrirongide liikumise määrused

20. september 1924 – kl 11.15 väljus Balti jaamast pidulikule avasõidule 4-vagunilisena Baltimaade esimene elektrirong (ja ühtlasi Eesti esimene mootorrong). Esimese sõidu tegi teiste seas kaasa rida Eesti Vabariigi valitsuskabineti liikmeid ning riigivanem Friedrich Akel, kes ostis ka esimese seesuguse rongi sõidupileti. Pärast avasõitu algas kl 12.20 regulaarne elektrirongiliiklus Tallinna-Pääsküla liinil (11,2 km)

november 1924 – avati vastvalminud elektriraudteel esimene uus peatuskoht – Kivimäe

talv 1924/1925 – töötutele mõeldud hädaabitööde raames algasid ettevalmistustööd elektriraudtee kaheteeliseks ehitamiseks

20. september 1925 – elektriraudtee tähistas esimest sünnipäeva, lastes liiklusse sinimustvalgete lippude ja vanikutega ehitud rongi; selleks ajaks sõitis elektriraudteel kuni 31 paari elektrironge ööpäevas

1926–1927 – elektriraudtee jaoks ehitati viaduktid üle Rohu tn ja Paldiski mnt, valmis Rahumäe viadukt

1926 – elektriraudteel avati Hiiu (6. veebruar) ja Rahumäe (16. september, jaamahoone 1930) peatuskohad; Hiiul valmis ühena esimestest maailmas põlevkivituhk-tellistest jaamahoone

17. september 1927 – Raudtee Peatehastes Tallinnas uue vagunina ehitatud neljas elektrimootorvagun M4 tegi esimese proovisõidu ning lasti seejärel liiklusse

suvi 1928 – Tallinnas Balti jaamas valmis esimene spetsiaalne elektrirongide väljumisplatvorm, Tallinna-Nõmme liinil algas teise rööbastee paigaldus; kogu elektriraudtee kuni Pääskülani hakkas kaheteelisena toimima märtsis 1933, olles Eestis esimene kaheteeline raudteelõik

kevad 1929 – elektriraudtee sai Nõmmeni valgusfooridega poolautomaatblokeeringu (Signalbolaget, LM Ericssoni tütarettevõte), mida 1934 pikendati Pääskülani

15. oktoober 1930 – avati laiendatud ja uuendatud Nõmme jaamahoone elektriraudteel

12. märts 1933 – avati Tondi peatuskoht, millest 1936 kujunes elektrifitseeritud linnalähi- ja linnatranspordi sõlm

1. mai 1933 – esimest korda avanes võimalus osta pilet elektrirongist – see tavalisest veidi kallim pilet (60 senti) oli mõeldud ennekõike jaamast pileti ostmisega hiljaks jäänutele, et nad ei satuks jänese seisusse

1934 – elektriraudtee sai 10-aastaseks, selle aja jooksul olid elektrirongid läbinud 2,7 miljonit kilomeetrit ning teenindanud umbes 42 miljonit reisijat

mai 1935 – aprill 1936 – esimene elektrimootorvaguni „täielik parandus” ehk kapitaalremont Eesti Vabariigi Raudteel, mille käigus moderniseeriti mootorvagun M2

1937 – Kivimäel valmis esimese omariiklusaja viimane uus peatuskohahoone elektriraudteel

1937–1938 – kapitaalremondi käigus moderniseeriti sarnaselt M2-ga elektrimootorvagun M1, mis jäi ka viimaseks moderniseeritud mootorvaguniks elektriraudteel enne sõda

sügis 1939 – raudtee uuendamise kava raames alustati Raudtee Peatehastes Tallinnas kahe uue elektrimootorvaguni ehitust, mis pidid saama võimsamad veomootorid (à 100 kW) ja automaatuksed; projekt jäi lõpetamata

1939/1940 – alustati moodsa elavhõbealalditega alajaama rajamist Järvele (väljastatava voolu pinge 1400–1500 volti)

1940 – enne riigipööret oli Eesti Vabariigis Tallinna-Pääsküla elektriraudteel liikluses kuni 56 paari (112 rongi) elektrironge ööpäevas, reisijate arv aastas oli tõusnud 6 miljonini, elektrirongide vagunipargis oli 20 vagunit: neli elektrimootorvagunit (M1-M4) ning 16 haakevagunit

juuni lõpp 1941 – Eesti elektrimootorvagunid „evakueeriti” alanud Saksa-NSVLi sõja esimesel nädalal Venemaale Permi raudteele, elektrironge asendasid 1941–1946 Tallinna-Pääsküla liinil aururongid, kontaktvõrk demonteeriti 1942–1944

jaanuar 1946 – Nõukogude Liidu teede rahvakomissariaadi elektrifitseerimise ja energiamajanduse peavalitsuse otsusega algas kaheteelise Tallinna-Pääsküla elektriraudtee taastamine ning Järve alajaama ehitus

5. august 1946 – Tallinna jõudis esimene Moskvas Perovo tehases kohandatud endine Berliini linnaraudtee elektrirong – kahest kahevagunilisest sektsioonist koosnev trofeerong seeriast EM167 (ЭМ167)

11. august 1946 – taastatud Tallinna-Pääsküla elektriraudteel, mis oli lülitatud 1100-voldise pingega alalisvoolu alla, tehti esimene elektrirongi proovisõit

18. august 1946 – kl 10.22 jõudis Tallinnast Pääskülla Johann Helendi ja Adolf Saarma juhitud elektrirong, millega avati pidulikult taastatud Tallinna-Pääsküla elektriraudtee; Tallinnas Balti jaamas vanas veduridepoos alustas Leonid Olli juhtimisel tegevust Tallinna Elektridepoo, mille koosseisu kuulus ka energiajaoskond (veoalajaam, kontaktvõrk ning remondi- ja järelevaatustsehh)

1947 – võeti vastu otsus Pääsküla-Keila raudteelõigu elektrifitseerimise kohta

1948 – elektrirongide koosseisud viidi üle isemajandamisele

1951 – elektrirongide puitperroon Tallinnas Balti jaamas sai varjualuse

1952 – Eestist viidi minema 1940. aastate lõpust alates vähesel määral liikluses olnud vanemat tüüpi Saksa päritolu trofeerongid seeriast EM165 (ЭМ165), kokku kaheksa sektsiooni (401–408)

1953 – energiajaoskond eraldus Tallinna Elektridepoost ning alustas tegevust iseseisva üksusena

1955–1958 – vahetati elektriraudteel puidust kontaktvõrgu kandepostid metallpostide vastu, raudtee rekonstrueeriti; 1958. aasta märtsis alanud Pääsküla-Keila liini elektrifitseerimisel hakati kontaktvõrgu kandepostidena kasutama uudseid keelbetoonposte

8. juuni 1958 – saabusid Tallinna esimesed viis kolmevagunilist Riia Vagunitehases ehitatud uhiuut elektrirongide sektsiooni seeriast Sr3 (Ср3)

19. juuli 1958 – kl 11.22 sõitis Tallinna Meinhard Punabi juhitud viimane Saksa trofeerong; kl 12.30 avati pidulikult Pääsküla-Keila elektrifitseeritud liin (+ 15,7 km) ning kogu 27-kilomeetrine elektriraudtee hakkas toimima 3300-voldise nimipingega alalisvoolul, reisijaid teenindasid Sr3 tüüpi elektrirongid, mille tavakoosseisuks oli kaks sektsiooni ehk kuus vagunit

september 1958 – algas Keila-Klooga liini elektrifitseerimine

30. detsember 1958 – kl 16.45 väljus Tallinnast Balti jaamast avarong mootorijuht-instruktor Johann Helendi ja mootorijuht P. Golovko juhtimisel Kloogale, et avada uus elektrifitseeritud Keila-Klooga (+ 9 km) liin; Keilas hakkas tööle rändalajaam

1959 – 300 m kaugusel Pääsküla jaama teljest hakati rajama uut mootorvagunidepood elektrirongidele

17. juuni 1960 – kl 12.40 väljus Klooga jaamast uue raudteena ehitatud ja elektrifitseeritud Klooga-Kloogarana liini (+ 3 km) avamiseks vanemvedurijuht H. Reili juhitud esimene elektrirong; Tallinna Elektridepoole anti esimese ettevõttena Eesti raudteel kommunistliku töö ettevõtte nimetus

18. juuni 1960 – algas regulaarne elektrirongide liiklus liinil Tallinn-Kloogarand

juuli 1960 – saabusid esimesed vanemad sektsioonid seeriast Sr (Ср), mis algselt olid ehitatud kahele alalisvoolu pingele – 1500 V ja 3000 V

4. november 1961 – avati pidulikult elektrifitseeritud liin Kloogalt Paldiskisse (+ 11,8 km)

august 1962 – elektriraudtee töötajad kolisid Pääskülas valminud uude depoosse

september 1962 – lammutati vana elektridepoo hoone Tallinnas Balti jaamas

20. jaanuar 1964 – NSVLi teedeministeeriumist tulnud korralduse alusel ja vastavalt Balti raudtee ülema juhistele ühendati kolm depood – Tallinn-Väike mootorveduridepoo, Tallinna auruveduridepoo ja Pääsküla elektridepoo üheks Tallinna veduridepooks; elektridepoo töötas siitpeale kuni aprillini 1997 Tallinna veduridepoo Pääsküla tsehhina

1965 – valmis Tallinnas Balti jaamas uus lähirongide ootepaviljon

15. juuli 1965 – pärast proovisõitu (12. juulil) avati elektrifitseeritud Keila-Vasalemma liinil (+ 10,6 km) elektrirongide liiklus

31. detsember 1967 – Keilas lülitati voolu alla uus statsionaarne veoalajaam

1967–1968/69 – sõitsid Haapsalu ja Tapa suunal isevärki elektrirongid – moderniseeritud kontakt-akumulaatorrongid Sr3A6M 1522-1523 ja 1487-1505, raudteel tunti neid ka lihtsalt aku-akudena; akurong võis akumulaatorite toitel sõita ka ilma kontaktvõrguta

1. jaanuar 1969 – elektrirongide vagunipargis oli 102 vagunit: 30 kolmevagunilist sektsiooni ja kaks kuuevagunilist akurongi

30. detsember 1973 – tehti esimene proovisõit aastaga valminud idasuunalisel elektriraudteel Tallinnast Kehrasse; Raasikul alustas tööd uus veoalajaam

29. jaanuar 1974 – Tallinnast Balti jaamast väljus pidulikult ehitud elektrirong Harry Saarma juhtimisel Kehrasse

30. jaanuar 1974 – algas regulaarne elektrirongide liiklus liinil Tallinn-Kehra (+ 39 km), elektriraudteed oli nüüd Eestis 101 km

3. aprill 1974 – Tallinna saabus esimene uut tüüpi elektrirong seeriast ER2 (ЭР2); Riiast uuena toodud uudne rong (ER2-1027) ristiti oma omaduste tõttu „lennukiks rööbastel”; juba sama aasta mais saabus elektriraudteele teinegi selline uus rong

suvi 1975 – Moskvast saabus kasutatuna Tallinna esimene ER1 (ЭР1) tüüpi rong (ER1-163)

detsember 1977 – elektriraudteel hakkas sõitma esimene uue põlvkonna elektrirong seeriast ER12 (ЭР12), millel oli türistoride abil töötav reostaadita impulsskäivitussüsteem; algas Kehra-Aegviidu lõigu elektrifitseerimine

3. august 1978 – avati pidulikult Kehra-Aegviidu elektrifitseeritud liin (+ 17 km), avasõidu elektrirongiga ER2-1032 tegid Heino Rahula ja Aavo Prosovits

september-oktoober 1980 – viimased Sr3 sektsioonid 1743-1744 läksid äraandmiseks kapitaalremonti ja viidi viimastena jaanuaris 1981 Bakuusse

4. oktoober 1980 – must laupäev: juhtus 20. sajandi raskeim õnnetus elektrirongidega Eestis – Tallinnas Balti jaamas põrkasid kokku elektrirongid ER2-1032 ja ER1-122, hukkus kaheksa inimest

4. september 1981 – Vasalemma-Riisipere elektriraudtee (+ 14 km) avamine, elektriraudtee saavutas oma lõpliku pikkuse 20. sajandi Eestis – 132 km (131,8 km)

1985–1987 – Aegviiduni valmis teine elektrifitseeritud tee, elektriraudtee idasuund muutus kaheteeliseks, elektriraudtee kogupikkusest oli kaheteelisi elektrifitseeritud lõike siitpeale ligi 70 km (Saue-Valingu, Tallinn-Pääsküla, Tallinn-Aegviidu)

suvi 1988 – saabus viimane nõukogudeaegne veeremipargi täiendus elektriraudtee jaoks (ER2-1293)

1991 – Eesti Raudtee iseseisvus, 17 elektrirongi koosseisu (ER1 – 10, ER2 – 4, ER12 – 3) Tallinna veduridepoo Pääsküla tsehhis

24. detsember 1993 – sõitsid liinile esimesed Balti Laevaremonditehases renoveeritud nõukogudeaegsed elektrirongivagunid, millel oli uus sinivalgehalli värvilahendusega välimus

1994 – elektrirongide vagunipargis hakati rakendama uut vagunite numeratsioonisüsteemi

1995 – „elektroonika” elektrirongid seeriast ER12 ehitati ringi tavalisele reostaatkiirendusele, rongid said seeriatähise ER2S

aprill 1997 – loodi Eesti Raudtee struktuuriüksus Elektriraudtee senise Tallinna veduridepoo Pääsküla tsehhi asemele

september 1997 – Pääsküla depoos valmis kohalike meistrimeeste poolt elektrirongi mootorvagunist 3153 (endine ER2 1032-02) ringi ehitatud esimene elektrivedur MEV-1, mis hakkas depood seniste raskete manöövrivedurite asemel teenindama

november 1997 – elektriraudteel rakendus uus Põhjamaadele omane piletisüsteem koos komposteerimisvõimalusega rongis

1997 – esimene vana elektrirongikoosseis sai uue sinivalge disaini ja plastistmetega renoveeritud interjööri

aprill 1998 – riik alustas Elektriraudtee doteerimist

23. detsember 1998 – asutati Elektriraudtee AS

1998/1999 – võeti kasutusele esimene spetsiaalne vorm elektrirongis töötajatele

1. jaanuar 1999 – Elektriraudtee AS alustas iseseisvat majandustegevust

15. november 2000 – Elektriraudtee AS aktsiad eraldati Eesti Raudtee ASi varast ning anti üle Eesti Vabariigile, riigile kuuluva ettevõtte veeremipargis oli 72 vagunit ja üks manöövri-elektrivedur

30. jaanuar 2001 – juhtmootorvaguniga katselise kahevagunilise elektrirongi esimene pidulik proovisõit

28. jaanuar 2004 – haakevagunitest juhtvaguniteks ehitatud vagunitega uudsetes värvides elektrirong tegi esimese sõidu liinil

jaanuar 2004 – Elektriraudtee AS loobus papist piletitest ja läks üle uuele piletimüügisüsteemile käsiterminalidega rongil

2004 – elektriraudteel võeti kasutusele uus vormirõivastus

1. veebruar 2005 – elektriraudteel avati taasiseseisvunud Eesti esimene uus peatuskoht – Kibuna

suvi 2005 – mahakandmisele läksid viimased vanad ER1-tüüpi elektrirongid

28. mai 2007 – elektriraudteel hakkas liikuma esimene pehmete istmetega ekspressrong (Tallinn-Keila), 2008 lisandus Tallinna-Aegviidu ekspress

august-detsember 2008 – avati uued peatuskohad Urda, Kitseküla ja Padula

18. juuni 2009 – Elektriraudtee AS kuulutas välja riigihanke 18 uue moodsa elektrirongi soetamiseks aastatel 2012–2013 Euroopa Liidu Ühtekuuluvusfondi raha ning riigieelarvest eraldatava kaasfinantseeringu abil

1. juuli 2013 – Elektriraudtee alustas opereerimist uute Stadler FLIRT elektrirongidega

1. jaanuar 2014 – Elektriraudtee, kandes nüüdsest nime Elron (AS Eesti Liinirongid), võttis üle kogu riigisisese reisirongiliikluse korraldamise.

Koostas: Tõnu Tammearu, Eesti Raudteemuuseumi teadur

Anna tagasiside

Esita küsimus

NB! Elron jätab endale õiguse avaldada teilt saadud teavet oma infokanalites, tagades teie anonüümsuse..
Teie sõnum on saadetud!
Vastame Teile kolme tööpäeva jooksul.
Täname tagasiside eest,
Elron
Saatmisel tekkis viga.
Palun proovige uuesti mõne hetke pärast.